Metsmaasikas (Fragaria vesca) on roosõieliste hõrku sugukonda kuuluv mitmeaastane taim. Kui esimesed tõendid pärinevad peamiselt Kesk- ja Põhja-Euroopa kiviaegsetest asulatest, siis tänapäeval kasvab ta looduslikult nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas, eelistades valgusküllaseid metsaservi, niite ja raiesmikke. 

Ka pärast lageraiet on metsmaasikas üks esimesi, kes paljast maapinda paitama tuleb, paljunedes nii seemnete kui ka võsunditega tekitades justkui lohutuseks metsa asemele kiiresti punase vaibavälja.

Botaaniliselt seisneb metsmaasika eripära selles, et tema punane mari ei ole üldse tegelik vili, vaid hoopis õiepõhi, mis pärast õitsemist paisub ja mahlaselt söödavaks muutub. Päris viljad on maasika pinnal olevad väikesed täpikesed, milles igaühe sees on peidus seeme.

Ja muidugi teeb metsmaasika võrreldamatult eriliseks tema lõhn, mis tõtt-öelda võib kohati varjutada isegi maitse enda. Sedasama peegeldab ka tema nimi, mis tuleneb ladinakeelsetest sõnadest fragare ja vescus, kus esimene tähendab lõhna ja teine söödavat. Nii ongi metsmaasikas sõna otseses mõttes söödav lõhn! 

Ingliskeelne nimetus strawberry pikemat seletust ilmselt ei vaja, sest kes meist ei oleks esimesi metsmaasikaid korvi asemel kõrrele korjanud.

Rahvameditsiinis on metsmaasika lehti, õisi ja marju kasutatud eelkõige teena seedimise toetuseks, kehvveresuse korral ja lihtsalt talviseks toonikuks. Kohalik rahvapärimus omistas maasikaõitele lausa imevõimu, mis aitavat igavesti terveks ja nooreks jääda. 

Samuti määriti värsketest marjadest tehtud „maasikaputru” näole, uskudes, et see kaotab vistrikud ja tedretähed. Lääne herbalismi ristiemaks peetud Rosemary Gladstar, kes ka tänavu suvel Eestit külastab, soovitab imeheaks ilutoonikumiks kombineerida metsmaasikat vaarikalehe ja põdrakanepiga. Pole juhus, et kõik kolm kuuluvad nende taimede hulka, kes katavad esimestena elu ilu uuesti sinna, kus mets on vahepeal taandunud.

Öeldakse, et maasikas on rauaallikas, kuid tegelikult sisaldab see rauda vähe ning taimset, mitteheemset rauda omastab organism tagasihoidlikult. 

Seos rauaga tuleneb ilmselt rahvapärimusest, mille kohaselt annab maasikas hea enesetunde ja ilusa punapõskse jume. Tegelik väärtus peitub suuresti metsmaasika kõrges C-vitamiini sisalduses, mis aitab teistest toitudest saadaval raual paremini imenduda. Lisaks sisaldab ta A- ja E-vitamiini, mitmeid B-rühma vitamiine ning rohkelt antioksüdante ja orgaanilisi happeid, mis toetavad organismi tasakaalu.

Kogu selle ilu juures peitub metsmaasikal – ja maasikatel üldse – kapis ka väike „luukere“. Juba 19.–20. sajandi alguses kirjeldati juhtumeid, kus maasikate söömine põhjustas löövet, huulte turset, iiveldust või oksendamist. 

Eestis on selliseid tähelepanekuid talletanud botaanik ja rahvaluuleuurija Gustav Vilbaste, kelle kogudes leidub konkreetseid näiteid Teise maailmasõja eelsest ajast. Toona ei kasutatud küll veel sõna „allergia“, vaid räägiti „maasikatõvest“ või „maasikapalavikust“.

Kui nüüd siia juurde lisada tõsiasi, et maasikaid söödi sageli koos piimaga, võib selle „luukere“ olemust osaliselt kahtluse alla seada ja metsmaaskal on olemas üks korralik alibi! Milline? Ajurveeda käsitluses peetakse toorete marjade ja piimatoodete koos söömist – eriti võrdsetes kogustes – seedimist takistavaks, mis omakorda on üks allergia avaldumise põhjustest. 

Samuti võib juust ja värske mari koos põhjustada kõhus tormi, sest nende füüsika ei sobi kokku! Kuidas? Juust piimatootena on raske omadusega vastupidiselt värskele marjale, mis on kerge. Üks vajab rohkem aega seedimiseks ja teine läheb ootamise käigus käärima.

Samas võivad maasikad mõnel inimesel ka iseseisvalt tundlikkust või allergilist reaktsiooni esile kutsuda.

Kui meil on metsmaasikas loomulik suve osa, siis mujal maailmas on ta kokakunstis siiski tõeline delikatess, mille kõrvale sobibki ainult ülim lihtsus. Tema eriline söödav lõhn tuleb kõige paremini esile just värskelt ja võimalikult vähe töödeldult – sõna otseses mõttes disainielement „kirsina tordil“.

Kõige parem on muidugi mõista marju süüa hooajaliselt otse metsast korjates. Samas saab teda nii külmutada kui ka moosiks keeta. Vähesel kuumutamisel on metsmaasikas samuti ülimalt hurmav, sest siis laguneb osa lenduvaid magusaid aroome ja esile tõusevad fenoolsed ühendid, mis annavad maitsele väga erilise, kergelt mõrkja nüansi. Lisaks ei tekita see enam sobimatu koosluse efekti koos piimatoodetega. 

Väikese marjana on metsmaasikas suurepärane ka talvel sügavkülmast võetuna, kus juba mõni minut peale sulamist saab terve marja suhu pista nagu suvel. 

Praktiline viis metsmaasika külmutamiseks on laotada marjad esmalt ühe kihina alusele ja külmutada kiiresti, seejärel tõsta need väikestesse karpidesse. Nii jäävad marjad eraldi ega moodusta suurt jääklompi ning säilitavad paremini oma kuju ja aroomi.

Tavaks on külmutada ka toormoosi, aga siis sulab see kauem ning sügavkülmas olnud marjast on väga lihtne teha värsket toormoosi. 

Selleks lase sügavkülmutatud marjadel üleöö tavalises külmikus seista ning sega järgmisel päeval suhkruga. Kiirmeetodil võib otse sügavkülmast võetud marjadele peale valada paar lonksu kuuma vett ning seejärel vähese suhkruga ca minutiga kergeks hommikupudru moosiks keeta.

Tee jaoks kuivatatakse eelkõige metsmaasika noori lehti ja õisi, aga ka marju, mis annavad teele meeldiva lõhna ja maitse, kuigi nende toime on leebem. 

Marju tuleks kuivatada madalal temperatuuril ca 35–40 °C juures kas kuivatis või siis laotada ühtlase kihina hea õhuringlusega varjulisse sooja kohta. Marjad on valmis, kui need on kuivad ja kergelt kortsus, kuid mitte kõvad. Just nii säilib nende iseloomulik aroom. Kuivatatud marju hoia õhukindlas klaaspurgis või paberkotis, ikka kuivas ja pimedas.

Mõned pidulikud ideed mõrkja metsmaasika keedumoosi kasutamiseks:

·     õhukese pannkoogi või pannkoogitordi tordi täidises koos luksusliku vahukoorega

·     värske juustu või pehme kitsejuustu kõrvale ja küpsenud brie või camembert’i peale

·     pavlova või beseekoogi kihis

·     jäätisele delikatessi tupsuks

·     imehea röstitud hapusaia või brioche’i peal koos võiga

·     hommikupudru luksusliku lisandina

·     foie gras’ kõrvale täiuslikuks kontrastiks

·     ulukiliha  kastmes või väikese lisandina.

HÕRGULT  MÕRKJAS METSMAASIKA KEEDUMOOS

Koostisained: 

3 dl värskeid metsmaasikaid

3 spl toorroosuhkrut (magusama maitse saamiseks lisa rohkem)

1 lonks vett

Valmistamine:

1.   Pane maasikad põhja paksuga potti. 

2.   Sega suhkruga läbi ja vala peale lonks vett. 

3.   Luba korraks keema tõusta ja siis keera kuumus keskmisele. 

4.   Keeda tasakesi puulusikaga kergelt segades ca 5 – 10 minutit (mida kauem keeta, seda mõrumaks ja tummisemaks maitse muutub). 

5.   Kasuta kohe või säilita väikseses purgis, mille saad korraga ära kasutada.

Elu maapealses paradiisis🍓