KOMPVEK

Minu aasta 2020 lubadus oli kirjutada kord kuus üks inspireeriv uudiskiri, mille sisu on praktiliselt kasutatav nii kehale kui meelele. Hingele ikka ka midagi. Tunnistan ausalt, see on olnud minu kui "mitte väga alti postitaja" jaoks üllatavalt nauditav kogemus. Samas ka aukartust äratav, sest iga retsept, nii köögi kui elukunsti vallas peab olema enne jagamist järele proovitud ja vettpidav.
Köök on lapsest peale minu tõeline loometuba ja iga retsepti taga on enamasti päriselu lugu. Need on vähem või rohkem isiklikud ja neid on tänaseks oi kui palju! Sobib neid kõigiga jagada? Viimase kahekümne aasta jooksul olen ajurveedast inspireerituna sobimatud kooslused sobivateks ümber kirjutanud ning söandan rõõmuga öelda - sobib küll! Siin ei tohiks kellelgi kõht valutama hakata!

Elukunsti vallas retsepti jagada on aga hoopis teine lugu, sest koostisainete valikus on sõna otseses mõttes "kosmos". Ajurveedas on üks lihtne reegel - arstiks saades tuleb esimesed 10 aastat koos õpetajaga õppida, siis järgmised 10 aastat koos õpetajaga praktiseerida ja alles siis võib iseseisvalt retsepti jagama hakata. Kas pole kuldaväärt mõte kõigi elualade kontekstis, kus retsepte jagatakse (loe: mistahes nõu või tablett). "Vettpidavuse" annab pikaajaline kogemus ja praktika. Ausalt, kõik seni jagatud elukunsti retseptid on omal nahal järele proovitud ning jagamiseks valisin ainult need, mille kohta võin öelda - töötab.

Mul on siiralt hea meel, kui leidsid neist 12 kirjast mõne inspiratsioonikillu. Tänan ka siiralt südant soojendavate kirjaridade eest, mida olete mulle tagasisidena saatnud.

Aasta viimases kirjas inspiratsiooniks üks minu elukunsti kompvek Rainer Maria Rilke sulest. Tema lood paelusid mind juba väga noorena. Pisut enam elu kogenuna järjest enam. Hulga aastaid hiljem tema emakeelt osates adusin, et tõelised pärlid on peidetud originaalkeelde, ridade vahele, minu enda elu kogemusele neid lugeda. Ühtki neist ei ole võimalik täiuslikult tõlkida. Jagan siiski oma vabas vormis tõlget saksa keelest. Lugu pärineb Rilke kirjast ühele noorele, elu mitte veel nii palju kogenud luuletajale.

Suurepärane kompvek käesoleva aasta konteksti. Aga ka mistahes muu elukogemuse mõistmiseks, kus kiirustamine, hirmule voli andmine ja keerulistel aegadel liiga palju korraga ette võtmine, sest teised kõik ju võtavad, võib jätta varju midagi Sinu jaoks geniaalset. Mõni kompvek on mõistlik jätta küsimusena õrna siidise paberi sisse ootama. Senikauaks, kuni oled valmis teda avama ja kompvekki ennast täiuslikult nautima.

Olen alljärgnevalte sõnadega mõned head korrad läbi elu ja kogemuste küsimusi elanud. Kannatlikkust harjutanud ja püüdnud mitte kõiki kompvekke kohe paberist lahti keerutada. Kui see on mõnikord õnnestunud, olen hämmastusega nentinud, tõepoolest, kiirustamine ja eriti keerulistel aegadel võib rikkuda kogu elu maitse. Hämmastunud olen järjest enam ka taipamiste üle, kuidas kirjanduse- ja muusika tõeline klassika on mõnikord äravahetamiseni sarnane iidse autentse ajurveeda- ja joogaõpetusega. Kõik on üks.

Asjadele tuleb oma aega anda.
Lubada neil segamatult areneda.
Kõik, mis tuleb sügavalt seest,
seda ei saa kuidagi moodi tagant tõugata
ega tohi temaga kiirustada,
sest välja peab saama tulla kõik,
et siis sündida.

Küpselt kasvada nagu puu,
kes oma mahlasid tagant ei kiirusta
ja kevadtormides enesekindlalt seisab,
ilma hirmuta,
et äkki suvi ei tulegi.

Ta tuleb siiski!

Aga ta tuleb neile, kes on kannatlikud,
neile, kes ikka veel kohal on
nagu laiuks nende ees igavik,
nii muretult, vaikuses, hoomamatus kauguses...

Peab olema kannatlik.

Lahendamatuga südames.
Ja püüda armastada küsimusi endid,
nagu suletud ruume,
ja nagu raamatuid,
mis on kirjutatud ühes väga võõras keeles.

Mõte on kõige elamises.
Kui ka küsimusi elada,
siis võib-olla tasahilju,
eneselegi märkamatult,
ühel kummalisel päeval,
elad otsejoones vastuste sisse.


Helget aasta lõppu!
 
 
Detsembri inspiratsiooniretseptid
POHLA CHUTNEY JA POHLA KOOK

Pohl mängib minu traditsioonilisel jõululaual kahes filmis!

Esimeses ehk pearoas on ta pelgalt kõrvalosatäitja, aga saab igal aastal kinnisilmi Oscari. Keda ta siis mängib? Olles iseenesest üks tavaline chutney (loe: vürtsidega moos), panin talle juba kaua aastaid tagasi stsenaariumi kirjutades nimeks Seedetule Tablett. Mis eristab teda tavalistest "kõhuvalu" tabletist? Kõigepealt on ta pärisasi ehk tehtud kõigest, mis looduses loomulikult kasvab ning on seetõttu seedetulele tuttav! Teisisõnu ilma kõrvalmõjudeta vastukaaluks laboris valmistatud tegelastele. Ja muidugi mõista ei ole mitte vähem oluline, et minu tablett on ka ülimaitsev! Tunnistan, et just siin peitub siiski ka väike oht, sest ta on ikkagi tablett ning etendab kõrvalosatäitja tähtsat rolli. Teisisõnu mõeldud tarbimiseks ainult väikese teelusika jagu mistahes raskesti seeditava toidu lisandina. Peaosa talle kahjuks ei sobi, sest on liialt intensiivne ja terav. Täpse stsenaariumi, kuidas teda valmistada leiad minu lugudest või ühest ütlemata toredast saatest.

Teine film on stiilist "La Dolce Vita" ja siin on pohlal peaosa. Mahlane pohlakook koos iseklopitud vahukoore tupsu ja näpuotsatäie musta köömnega.

Põhjaks varu 140 g külma võid, 185 g jahu (biokvaliteediga nisupüül või tatrajahu), 50 g jaggery't või kookospalmi suhkrut (valget ära kasuta!), 1 tl ingveri pulbrit, 1/2 tl aniisi seemneid, näpuotsatäis soola. Pane või kuubikutena kaussi, kaalu juurde jahu ja pudista käte vahel sõrmedega sõtkudes nii, et hakkab tekkima liiva taoline konsistents. See on üks tõeline sõrme- ja randmelihaste harjutus! Lõpupoole lisa juurde suhkur ja muud koostisained ning harjuta edasi, kuni tainas hakkab kokku jääma ja saad teha väikese palli. Nüüd võta üks 24 cm diameetriga koogiorm, pane peale küpsetuspaber ja suru tainas kätega vormi põhja selliselt, et ääred jäävad ca paar cm kõrgemad. Pista külmkappi ootama.

Pane ahi 200 C pöördõhu režiimiga sooja. Võta kauss ja vala sinna pohlad nii umbes 5-6 dl jagu. Kui kasutad külmutatud pohli, lase need enne üles sulada. Pane juurde 75 g jaggery't või kookospalmi suhkrut, 1 tl värskelt jahvatatud kardemoni teri ja 1 tl agar-agar pulbrit. Sega kõik kätega segamini. Nüüd võta külmkapist koogivorm ja pista see ca 5 minutiks ahju, siis võta välja ja vala peale pohlad. Sega korralikult segamini nii, et suhkur jaotuks ühtlaselt. Keera ahju kuumus 175 C peale ja küpseta veel ca 20 min. Kui näed, et koogi ääred on küpsenud, võta ahjust välja ja luba kenasti ära jahtuda. Libista koos küpsetuspaberiga vormist välja suurele taldrikule ja lõika pisike tükk. Ta on selline peenike õhuke kook! Juurde klopi käsitsi heast päris koorest vahukoor lisades õige pisut päris ehtsat vaniljet. Peale võib raputada näpuotsatäis musta köömnet, mis on igasuguse rikkaliku magusa tore kaaslane.
Nauditavat nautimist!
Olen ette tänulik, kui selle info jagamisel või kasutamisel küsid eelnevalt minu luba. Aitäh! Loome head karmat!